Essentsiaalne trombotsüteemia

Essentsiaalne trombotsüteemia (ET) on krooniline vereloome kasvaja, mille puhul toodetakse luuüdis vereloome geneetiliste muutuste tõttu liiga palju trombotsüüte. ET kuulub müeloproliferatiivsete haiguste gruppi. Trombotsüüt ehk vereliistak on väga väike vererakk, mille ülesandeks on osaleda verehüübimises.

Essentsiaalsele trombotsüteemiale on iseloomulik:

normist kõrgem trombotsüütide arv (≥ 450 ~ 10⁹/l) vähemalt 2 kuu vältel ja on välistatud teised trombotsüütide hulga suurenemise põhjused;
haigust põhjustavad muutused on tekkinud elujooksul;
muutused verepildis ja luuüdis ei ole iseloomulikud teistele vereloome haigustele.

Kui trombotsüüte on v.ga palju, suureneb tromboosioht, sest oma hulgaga võivad nad blokeerida väiksemaid veresooni. Harvem võib tekkida veritsusi, kuna trombotsüütide arvu suurenemisel võib häiruda nende funktsioon.

Veenitromboos

Arteri tromboos

Termin „trombotsüteemia“ kirjeldab trombotsüütide rohkust veres. Mõiste „essentsiaalne“ viitab primaarsele luuüdi haigusele, välistades trombotsüütide arvu suurenemise muid põhjusi, nagu näiteks infektsioonid, põletikulised haigused, operatsioonid, kasvajad, rauavaegus, põrna puudumine. ET on harva esinev haigus: 100 000 elaniku kohta diagnoositakse aastas umbes kaks uut juhtumit. Haigestutakse enamasti üle 60 aasta vanuselt, kuid 20% patsientidest on diagnoosimisel alla 40 aasta vanused. Noorte seas on naiste osakaal suurem. Vanemate patsientide seas on meeste ja naiste haigestumus võrdne.

ET ei ole ennetatav ning haiguse tekkepõhjused pole veel täielikult mõistetavad. Kõige sagedamini, umbes 60% juhtudest leitakse muutus janus kinaas 2 geenis (JAK 2) ning umbes 30% kalretikuliini geenis (CALR). Harvem leitakse muutus sarnase toimemehhanismiga MPL geenis. Geenimuutusi ei leita 10–20% patsientidest ning nende mõju haiguse kulule ja sellest tulenevatele ravivalikutele veel uuritakse.

Sümptomid

Paljudel ET diagnoosiga patsientidel ei esine haigusega seotud sümptomeid, trombotsüütide arvu tõus vereanalüüsis on juhuleid.

Võimalikud sümptomid:

Aju verevarustuse mööduva häire ehk transitoorse isheemilise ataki (TIA) tunnuseks võivad olla peavalu, uimasus, nõrkus, segasusseisund, nägemis- või kõnehäire jt. Need sümptomid tekivad verevoolu häiretest ajus.
Tromboos on peamine ET tüsistus, mis võib olla eluohtlik! ET puhul võib esineda nii arteriaalset (nt isheemiline insult ehk ajuinfarkt, südamelihaseinfarkt) kui ka süvaveeni tromboosi (nt kopsuarteri trombemboolia). Tromboosi risk on suurem vanemaealistel, kaasuvate haigustega, varasema tromboosi ja kõrge trombotsüütide hulgaga patsientidel. Tromboos võib tekkida ka üksnes veidi suurema trombotsüütide arvu korral.
Veritsusnähud esinevad harva ning enamasti väga kõrgete trombotsüütide väärtuste korral (>1000 ~ 10⁹/l). Veritsus võib avalduda kas pikaleveninud või rohke veritsusena väikesest haavast, sagedaste ja rohkete ninaverejooksudena, veritsevate igemetena või ka rohke verega menstruatsioonina.
Suurenenud põrn ehk splenomegaalia esineb 30–50% patsientidest ning võib tekitada ebamugavus- ja täiskõhutunnet, harva ka valu vasakul ülakõhus.

Võivad esineda üldsümptomid nagu väsimus, nõrkus, naha sügelemine, higistamine ja väike palavik.

Diagnoosimine

Sageli leitakse haigus juhuslikult, kui esineb normist kõrgem trombotsüütide arv (≥ 450 x 10⁹/l), mis püsib vähemalt kaks kuud ning on välistatud teised trombotsüütide hulga suurenemise põhjused. Teiste verenäitajate – leukotsüütide, hemoglobiini, hematokriti ja erütrotsüütide väärtused võivad olla normipärased. Diagnoosi kinnitamiseks on vaja võtta luuüdi proovid, milles ET puhul esineb megakarüotsüütide (need on trombotsüütide eellasrakud) vohamine. Kõhu komplemisel võib tunda suurenenud põrna.

Ravi

ET on krooniline haigus, mis ei ole välja ravitav. Ravi planeerimisel hinnatakse haigusest tingitud sümptomeid ja riski tromboosi tekkeks. Patsient, kellel sümptomeid ei esine ja kellel haigustunnused puuduvad ja tromboosirisk on väike, võib jääda lihtsalt jälgimisele. Patsientidel, kellel on kõrge risk tüsistuste tekkeks (nt varasem tromboos, vanus üle 60 aasta, südameveresoonkonna haigused või nende riskifaktorid vms), on ravi põhieesmärgiks trombotsüütide hulga vähendamine. Nii väheneb ka tromboosioht. Tromboosi ärahoidmiseks on vajalik minimeerida elustiilist tulenevate riskifaktorite osa (lõpetada suitsetamine, vabaneda ülekaalust, hoida vererõhk normväärtustes, tegeleda regulaarselt spordiga).

Kasutatavad ravimid

Väikeses annuses aspiriini (nn südameaspiriin) kasutatakse trombotsüütide kleepumise ja trombi tekkeriski vähendamiseks. Aspiriin võib ärritada mao limaskesta, tekitades maos ebamugavustunnet, iiveldust ja valu. Vahel on vaja määrata antikoagulantravi (vere hüübimist takistav ravi), kui risk tromboosi tekkeks kaasuvate haiguste tõttu on väga kõrge.
Hüdroksükarbamiid ehk hüdroksüuurea on keemiaravim, mis surub luuüdis maha rakkude tootmist ja on kõige sagedamini kasutatav ravim ET puhul. Hüdroksükarbamiid pidurdab tõhusalt vereloome rakkude küpsemist ja jagunemist, mistõttu võib veres lisaks trombotsüütide arvule langeda ka erütrotsüütide ja leukotsüütide arv. Kuna ravim surub maha vereloomet, millega võib kaasneda vererakkude arvu liigne langus, on regulaarne vereanalüüsi tulemuste kontroll väga oluline. Vereanalüüsi tulemuste põhjal otsustatakse raviannus. Hüdroksükarbamiidi võetakse suu kaudu kapslitena vastavalt hematoloogi koostatud skeemile. Enamasti on hüdroksükarbamiid hästi talutav, kõrvaltoimeid on vähe ja need on tavaliselt kerged. Vahel võib ravim tekitada väsimust. Naha värvus võib tumeneda. Suurenud on risk nahakasvajate tekkeks (vältida päevitamist). Kui suulimaskestale või jalgadele tekivad hüdroksükarbamiidravi ajal haavandid, tuleb sellest kindlasti rääkida oma raviarstiga!
Interferoon-alfa on aine, mida toodetakse ka tavap.raselt keharakkudes infektsioonide ja kasvajarakkude vastu võitlemiseks. Seda ravimit eelistatakse noorematel inimestel. Interferoon-alfa langetab trombotsüütide arvu. Ravimit süstitakse naha alla vastavalt arsti poolt määratud skeemile. Peamisteks kõrvaltoimeteks on gripilaadsed sümptomid, mis on ravi alguses väga väljendunud: kõrge palavik, valulikkus üle kogu keha ja kehv enesetunne. Seetõttu soovitatakse enne süstimist võtta paratsetamooli ja süstida ravimit õhtuti enne magamaminekut. Kõrvaltoimed kaovad tavaliselt pikemal kasutamisel.
Anagreliidi kasutatakse harva: juhtudel, kui haige ei talu hüdroksüuureat a interferoon-alfat ja/või need ravimid ei anna soovitud ravitulemust. Anagreliid aeglustab trombotsüütide tootmist luuüdis. Võimalikud kõrvaltoime on vedelikupeetus, probleemid vererõhuga, peavalu, uimasus, südame rütmihäired ja kõhulahtisus.

Busulfaani ja radioaktiivset fosforit P32 kasutatakse harva.

Mida patsient ise saab teha

Püsida normkaalus ja tegeleda regulaarselt tervisespordiga (vähemalt 30 minutit jalutamist iga päev). Vältida pikaajalist sundasendit, nt istumist (kindlasti enne reisimist konsulteerida arstiga!). Raseduse planeerimisel ja rasestumisel konsulteerida oma hematoloogiga. Süüa tasakaalustatud tervislikku toitu, vältida rasvaseid toite. Hoida vererõhk, kolesterool ja veresuhkur kontrolli all. Mitte suitsetada.

Prognoos

Keskmine elulemus ET diagnoosiga patsientidel on peaaegu võrdne tavapopulatsiooniga, kuid see sõltub palju konkreetse haige ravitulemustest, vanusest ning kaasuvatest haigustest. Ravi korral on haigus tihti stabiilne üle kümne aasta. ET võib areneda aastate jooksul müelofibroosiks ja 1–2% patsientidest ägedaks leukeemiaks.

Müelofibroosi puhul asendub luuüdi järk-järgult kiulise ehk fibrootilise koega ning normaalsele vereloomele jääb ruumi järjest vähemaks. Osaliselt siirdub vererakkude tootmine pärna, põhjustades sellega pärna suurenemist. Aja jooksul võib vererakkude hulk oluliselt väheneda, mistõttu vahel areneb sõltuvus verekomponentide ülekannetest. Ägeda leukeemia puhul tekib blastide (ebaküpsete kasvajaliste rakkude) vohamine, mis halvendab prognoosi.

ET kui haiguse kulgu ei ole võimalik mõjutada, kuid on võimalik ennetada haigusest tingitud tüsistusi, jälgides täpselt arsti nõuandeid ja elades tervislikult.

Koostajad: dr Marge Rahu, dr Halliki Kõdar, dr Maris Pärnat, dr Kreete Ilves ja dr Mirja Varik, Eesti Hematoloogide Seltsi müeloproliferatiivsete kasvajate töörühma liikmed