Eelteadmiseks
Vereloome eel- ehk tüvirakul on võime iseennast pidevalt uuendada ja samm-sammult edasi areneda kas lümfoidse või müeloidse vererakuliini küpseks esindajaks.
Normaalses verepildis esineb täiskasvanutel kõige enam müeloidse rakuliini esindajatest neutrofiilseid granulotsüüte, vähem eosinofiilseid granulotsüüte, basofiilseid granulotsüüte, monotsüüte. Lümfoidsetest rakkudest on tervel täiskasvanul esindatud küpsed lümfotsüüdid.
Vererakkude absoluut- ja suhteliste hulkade piirväärtused on näha vereanalüüsi vastusel. Küsimuste korral palun küsige alati abi oma arstilt, kes aitab meelsasti tulemusi tõlgendada!
Sõltuvalt rakuliini päritolust jagunevad vereloomehaigused müeloidseteks ja lümfoidseteks kasvajateks. Nii müeloidsed kui ka lümfoidsed kasvajad võivad omakorda jaguneda ägedateks ja kroonilisteks haigusvormideks (leukeemiateks). Ägedate leukeemiate korral domineerivad verepildis ja luuüdis ebaküpsed rakuvormid, mida nimetatakse blastideks. Tegemist on kiiret meditsiinilist sekkumist nõudvate haigustega, mille puhul normaalne vereloomekude asendatakse lühikese ajaga pahaloomuliste kasvajaliste rakkude – blastidega. Normaalse vereloome puudulikkusest võivad tekkida kontrollimatud verejooksud, infektsioonid, vereringehäired, mitmete elundsüsteemide talitluse häired. Krooniliste verehaiguste puhul sarnanevad kasvajarakud tavaliste küpsete vererakkudega. Äge leukeemia ei muutu kunagi krooniliseks, küll aga võivad osad kroonilised vereloomehaigused muutuda ajaga kas oma loomuliku kulu tõttu või kasvajavastaste ravimite foonil agressiivseteks haigusteks, nt ägedaks leukeemiaks.
Kroonilised müeloproliferatiivsed kasvajad (rahvusvaheliselt MPN, myeloproliferative neoplasms)
Mõisted
Eessõna „müelo“ tähistab luuüdi, „proliferatiivne“ viitab rakkude kiirele paljunemisele ehk proliferatsioonile. „Krooniline“ tähendab valdavalt küpserakulist vereloome kasvajat.
Krooniliste müeloproliferatiivsete kasvajate puhul on tegemist müeloidse liini haigustega, mille peamised esindajad on krooniline müeloidleukeemia (vt täpsemalt eraldi alajaotus), tõeline polütsüteemia, primaarne müelofibroos, essentsiaalne trombotsüteemia.
„Polütsüteemia“ tähendab, et veres on rohkem rakke kui tavapäraselt.
„Trombotsüteemia“ väljendab eelkõige trombotsüütide ehk vereliistakute rohkust.
„Fibroos“ tähistab kiulist armkude, mis võib harvadel juhtudel välja tõrjuda normaalse vereloomekoe.
„Tõeline“, „essentsiaalne“ viitavad luuüdist alguse saanud kasvajale.
Termin „reaktiivne“ hematoloogi otsuses annab aga teada, et veremuutuse on tõenäoliselt põhjustanud mõni muu, luuüdiväline haigus või seisund. Enamasti on verepildi muutuste põhjuseks ägedad ja kroonilised infektsioonid, muud põletikulised haigused, ravimid, aga ka suitsetamine, alkohol.
Epidemioloogiast
Kõik müeloproliferatiivsed kasvajad (MPN) on harva- või väga harvaesinevad ehk haruldased haigused. Näiteks tõelist polütsüteemiat, essentsiaalset trombotsüteemiat võib ette tulla u 2 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas, primaarset müelofibroosi aga veelgi harvem – 0,22-0,5 uut juhtu 100 000 elaniku kohta aastas. Võrdluseks II tüüpi diabeeti diagnoositakse Euroopas u 7 uut juhtu 1000 elaniku kohta aastas. Tõelist polütsüteemiat leitakse rohkem küpsemas vanuses, üle 50-aastastel inimestel, meestel pisut sagedamini kui naistel. Essentsiaalsesse trombotsüteemiasse haigestuvad sagedamini üle 60-aastased (mehed ja naised võrdselt), kuid u 20% võivad diagnoosimisel olla alla 40-aastased (rohkem naised).
MPN tekkepõhjused
Suuremal osal tõelise polütsüteemiaga haigetest leitakse muutus janus-kinaasi 2 geenis (lühidalt JAK2), mistõttu vererakkude tootmine ja hävimine ei allu enam organismi tavapärastele regulatsioonidele. Vererakkude eluiga pikeneb, nende üldhulk luuüdis ja veres ajaga suureneb.
JAK2 muutust esineb kõige enam ka essentsiaalse trombotsüteemia ja primaarse müelofibroosiga haigetel. Harvem tuleb essentsiaalse trombotsüteemiaga ja primaarse müelofibroosiga haigetel ette muutust kalretikuliini (CALR) ja MPL geenis.
Mainitud geenimuutused tekivad elu jooksul ega ole päritavad.
Geenimuutuste põhjused ei ole täielikult teada ega ennetatavad.
MPN diagnoosimine
MPN kahtlus tekib enamasti verepildi alusel. Hematoloog tellib sellisel juhul täiendava vereanalüüsi molekulaargeneetiliseks uuringuks. Muutus JAK2, CALR või MPL geenis annab selgema vihje, et tegemist võib olla MPN rühma haigusega. Kahjuks ei ole ainult vereanalüüside ja geeniuuringu alusel võimalik alati määratleda, millise MPN rühma haigusega on tegemist. Diagnoosi täpsustamiseks, eriti aga vereloome seisundi hindamiseks enne spetsiifilise kasvajavastase ravi alustamist, on vajalik luuüdi uuring.
MPN rühma haiguste riskid ja prognoos on erinevad eri vanuses ja diagnoosiga haigetel.
Tõelise polütsüteemia (PV) puhul suureneb kõikide vererakkude, eriti punaliblede hulk. Eriti kõrged on hemoglobiin (üle 165) ja hematokrit (üle 49%, näitab vererakkude ja vereplasma omavahelist suhet).
Peamised haigustunnused:
- punetavad nägu, silmavalged, labakäed – ja jalad;
- u 40% nahasügelus, eriti pärast sooja veega kokkupuutumist;
- peavalu, – uimasus, väsimus;
- mõnikord avastatakse muutused seoses ägeda südameveresoonkonna haigusega (näiteks südamelihase infarkti või insuldi järgselt);
- paljud ei kaeba mitte midagi, haigus leitakse juhuslikult.
Essentsiaalse trombotsüteemia (ET) korral suureneb trombotsüütide hulk veres ≥ 450 x 109/l
Peamised haigustunnused:
- paljudel leitakse trombotsütoos juhuslikult;
- mõnikord avastatakse veremuutus seoses tromboosi ehk veresoone ummistusega kulgeva ägeda haigusega;
- mõnikord esinevad veritsused, eriti kui trombotsüüte on > 1000 x 109/l;
- u 30-50% suureneb põrn (võib tekitada ebamugavus-ja täiskõhutunnet).
PV ja ET suurimad terviseriskid on seotud arteriaalse- ja veenitromboosiga. Vanusega üle 60 ja kaasuvate haigustega nagu 2. tüüpi diabeet, hüpertooniatõbi tromboosi risk suureneb.
Müelofibroosi (MF) puhul on geenimuutuse tõttu normaalne vereloome regulatsioon häiritud. Luuüdis tekib ebanormaalselt palju kiulist armkude ehk fibroosi (sidekoestumine). Müelofibroos võib järkjärgult areneda mõne teise luuüdihaiguse (näiteks tõelise polütsüteemia, essentsiaalse trombotsüteemia) foonil. Müelofibroos võib kujuneda ka iseseisvalt – sellisel juhul nimetatakse kasvajat primaarseks müelofibroosiks. Põrn ja maks enamasti suurenevad, võttes järkjärgult kompensatoorselt üle vererakkude tootmise.
Peamised haigustunnused:
- ajaga vererakkude hulk väheneb;
- aneemiast (madal hemoglobiin) väsimus, nõrkus, südamekloppimine, füüsilise jõudluse vähenemine;
- leukotsüütide ehk valgete vereliblede vähesusest sagedased infektsioonid;
- trombotsüütide ehk vereliistakute vähesusest veritsused;
- põrna (ja ka maksa) suurenemisest täiskõhutunne, kõhuvalud, -gaasid;
- üldsümptomid – suurenenud öine higistamine, kaalulangus, väsimus, palavik;
- luu-ja liigesevalud, jalakrambid.
PV ja ET ravi peamine eesmärk on tromboosiriski vähendamine.
Ravivalikutesse võivad kuuluda:
- väikeses annuses aspiriin (nn südameaspiriin);
- aadrilaskmised ehk flebotooma, et hoida hematokrit < 45%;
- tsütoreduktiivsed ravimid rakkude kasvu pidurdamiseks;
- kusihapet vähendavad ravimid (vajadusel).
MF ravi eesmärgiks sümptomite leevendamine, elukvaliteedi parandamine.
Ravivalikud võivad hõlmata järgmisi võimalusi sõltuvalt haiguse koormusest ja riskidest:
- aneemia korral punavererakkude ülekanded, erütropoetiin, hormoonravi glükokortikosteroididega;
- vajadusel liigse raua eemaldamine organismist (raud kuhjub seoses vereülekannetega);
- kasvajakoormuse vähendamine: keemiaravimid (nt hüdroksükarbamiid ehk Hydrea), JAK-inhibiitorid;
- kusihapet vähendavad ravimid;
- harva noorematel patsientidel teiselt inimeselt pärinevate (allogeensete) tüvirakkude siirdamine.
Mida on võimalik ise teha?
MPN rühma haigused ei ole ennetatavad, kuid endast hooliva käitumisega on võimalik vähendada tüsistuste riske.
Peamised soovitused haigusega kohanemisel:
- vältida vedelikupuudust;
- mitte suitsetada;
- süüa tasakaalustatud tervislikku toitu;
- vältida iseseisvalt rauda sisaldavate toidulisandite või ravimite võtmist (palun konsulteerige enne oma hematoloogiga!);
- püsida normaalkaalus ja võimalusel tegeleda tervisespordiga;
- vältida pikaajalist sundasendit, nt istumist;
- hoida vererõhk, kolesterool ja veresuhkur kontrolli all;
- raseduse planeerimisel ja rasestumisel konsulteerida oma hematoloogiga;
- vaktsineerimine nt COVID-19, gripi vastu on lubatud ja väga vajalik!
Koostaja: dr Halliki Kõdar
Viimati muudetud: 05/2021