Kairi on 36aastane ja varem töötas ta raamatukoguhoidjana. 2020 aasta maikuu lõpus avastati tal äge müeloidne leukeemia (ÄML). Täpsemalt öeldes selle haruldane alaliik, mis veel ligikaudu viiskümmend aastat tagasi lõppes umbes nädal pärast diagnoosimist surmaga. Kairi on aga ka aasta hiljem täitsa alles.
Kairi haigus diagnoositi juhuslikult, kui ta läks ühe teise teema pärast EMOsse, kus tehti vereproov. Proovi vastustega tagasi tuldi aga kahvatute nägudega, selgitades, et midagi on väga valesti ja vajalik on veel proove võtta. Kairi pandi haiglasse, kus ta viibis poolteist kuud.
Enne lõpliku diagnoosi saamist, läks veel natuke aega. Kairi meenutab, et alguses oli ikkagi palju segadust, sest täpselt keegi ei teadnud ja otse seetõttu ka ei räägitud. Arst tuli Kairi palatisse ja teatas, et tegemist on ägeda müeloidse leukeemiaga ja kui tal on õigus, siis tegemist selle ühe haruldase alaliigiga, mis on väga hea uudis, sest sellele on olemas oma ravi. Kairi mõtles, et see on täielik jackpot, et talle sattus just see haruldane alaliik, mis on hästi ravitav.
Kui Kairi esimest korda endale pandud diagnoosi kuulis, siis ei olnud tal ei šokki ega jahmatust. Oli pigem selline tunne, et „ahah, nüüd on nii, nüüd pean siis selliste asjadega tegelema“. Haiglas oli kogu personal väga-väga toetav. Loomulikult arstid ja õed, aga ka füsioterapeut, hooldajad, koristajad – kõik, kellega Kairi kokku puutus, olid heatahtlikud, toetavad ja soojad. Kairi sattus haiglasse Covidi esimese laine lõpus, kus kedagi külastama ei lubatud. Arstide ja õdede suur pühendumus ja soojus aitasid Kairil üle saada poolteist kuud üksinda haiglas olemisest, ilma lähedasteta, ilma kallistusteta. Hingehoidjad, psühholoogid, psühhiaatrid, füsioterapeut, sotsiaaltöötaja – väga palju inimesi aitasid Kairit sellel ajal. Loomulikult ka Kairi enda perekond, lähedased ja sõbrad.
Võib-olla üks asi, millest Kairi oma teekonna jooksul puudust tundis, oli kogemusnõustamine, kus ta oleks saanud rääkida kellegi sellisega, kes on midagi sarnast ise läbi elanud. Kairi oli toona Tartu Ülikooli kliinikumis ja seal ei olnud ühtegi leukeemiate kogemusnõustajat.
Ka selles mõttes tunneb Kairi, et leukeemia on tema jaoks nagu jackpot, sest see on andnud uue suuna karjäärile – Kairi õpib kogemusnõustajaks, et pakkuda teistele inimestele seda, mis tal endal puudu jäi.
Kui Kairi lõpuks haiglast välja sai, oli ta haiglas olemisest väga nõrk: ta ei jaksanud trepist käia, pikalt kõndida, isegi seista ei suutnud. Kui ta istus lõpuks kodus oma tugitooli, pidi ta ikkagi poolteist tundi puhkama enne, kui jaksas jälle püsti tõusta ja midagi teha.
Sellest hoolimata oli väga mõnus olla taas kodus oma pere ja lähedastega. Kairi arvab, et see andis talle jõudu ka edasi minna, sest esimene raviosa oli alles algus. Ka edasi oli vaja ravi jätkata, et hoolitseda selle eest, et haigus tagasi ei tuleks.
Ravi kestis intensiivselt neli kuud kuuajaste vahedega, kus tuli käia esmaspäevast reedeni haiglas ambulatoorses osakonnas tilgaravil. Ravi oli kurnav, kuid Kairi ei kogenud tõsiseid kõrvalnähte nagu juuste kaotus ja iiveldus-oksendamine.
Kairi meenutab, et iga päev paariks tunniks haiglasse minemine oli nagu töölkäimine ja omamoodi tore. Küllap ka see mõjutas teda kogemusnõustajaks õppimise valikul, et ta saaks ka teisi käia niimoodi aitamas.
Nüüd, kui Kairi diagnoosist on möödas üle aasta, on kõik justkui nagu enne. Kairi käib kontrollis iga paari kuu tagant, aga tundub, et ta on vähist võitu saanud.
Arst on rahul, loomulikult Kairi ise ja tema perekond. Füüsilises mõttes tunneb Kairi, nagu polekski seda kogemust vahepeal olnud. Vaimses mõttes on toimunud suur muutus oma üleelamise ja saavutusega.
Mis andis Kairile sellel teekonnal jõudu? Loomulikult lähedased ja kassid, kes on lihtsalt nemad ise… Nad ise ei arva seda, aga nad on väiksed karvased terapeudid, keda ei huvita mingisugused ärevust tekitavad asjad, nemad saavad oma söögi ja on rahul. Saavad pai ja siis on rahul.
Kairi on õppinud märkama ja rõõmu tundma sedalaadi väikestest asjadest. 2021 aasta kevad oli Kairi jaoks oluliselt erinev eelneva aastaga – ta sai nautida kevadet, suve, sai süüa marju. Mingil hetkel tuleb päike pilve tagant välja ja siis naudib Kairi lihtsalt päikesevalgust või seda, kuidas tuul puhub ja sasib juukseid.
Kairi on üritanud tervislikult käituda, süüa hästi, liikuda ja regulaarselt jalutamas käia. Samuti tegeleb ta hobidega. Kairi meenutab, et üks asi, mis teda väga aitas, oli see, et erinevalt varasemast mängis ta nüüd videomänge ilma süütundeta. Kui sulle aga pannakse selline diagnoos, et sa võib-olla ei ela üle paari kuu, siis tuleb tahes-tahtmata mõelda, mida oma elus allesjäänud ajaga teha soovid. Ja kui ei jõua, ei jaksa, ei saa teha midagi päriselt olulist, siis võib minna rahuliku südamega videomängumaailma ja seal maailma päästa ning lohesid tappa. Kummaline küll, aga sellist saavutustunnet sai Kairi videomängudest ja sellest oli tema arvates palju abi.
Kui keegi on saanud samasuguse diagnoosi, siis eelkõige soovitab Kairi mitte kohe alla anda, mitte tunda hirmu või meeleheidet. See ei ole veel surmaotsus. See ei tähenda, et kõik on nüüd läbi, see võib tähendada üldsegi hoopis seda, et kõik alles algab, nagu läks Kairiga.
Kairi on avastanud enda jaoks täiesti uued inimesed. Näitena võib tuua Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu, kellega Kairi on viimasel ajal palju koostööd teinud ja kus on väga toredad inimesed. Mõttekaaslastega rääkimine ja uute inimestega tutvumine on väga tore!
Kairil on ka prioriteedid väga lihtsalt ja loomulikult paika loksunud selles mõttes, et milliseid inimesi ta oma ellu soovib ja milliseid ei soovi. Millised on need tegevused, mis teda toidavad, millised need, mis jõustavad?
Kairi keskendub sellele, mida ta saab kontrollida ja sellele, mis on hästi, sest alati võiks minna hullemini. Kairi tunneb, et leukeemiadiagnoos oli tema jaoks pigem õnnistus, pigem just jackpot, sest ta sai just selle alaliigi, mis on hästi ravitav, et ta sattus just sellesse haiglasse, kus see varakult avastati ja saadi varakult raviga pihta hakata.
Kairi on ka tänulik selle eest, et tema ümber on sellised inimesed, kes teda aitavad, et tal on Lümfoomi- ja Leukeemiahaigete Liit, kes aitab. Ta tunneb, et tema ümber on nii palju inimesi, kes kõik on teda aidanud, nii palju ressursse, mida ta on saanud kasutada, millest ta enne teadlik ei olnud.
Kairi diagnoos andis talle täiesti uue karjääri, uue suuna elus, uue motivatsiooni minna lihtsalt edasi julgelt ja sirge seljaga, sest kui juba leukeemia on seljatatud, siis millega ta veel hakkama ei saaks?