Liisi

Me ei anna alla!

Ehk elu ägeda lümfoidse leukeemiaga.

Olin 11 aastane rõõmus tüdruk, kes ei kurtnud kunagi halva enesetunde üle.

Väga ilus päikeseline päev ja kõnnin toas pesu väel ringi, sest sätime just perega sünnipäevale minema. Nagu ikka, pubekad ei suuda valida mida selga panna ja siiberdamist on palju.

Ema vaatab ja küsib siis, et kullake, mis asi see on. Kubemes on suurenenud lümfisõlm, mis vaevusi ei tekita ning seetõttu pole ise tähelegi pannud.

Nädal hiljem olin paistes kaelaga perearsti juures. Diagnoosiks oli mumps. Seda sümptomit ka raviti. Kui paar nädalat hiljem perearst külastades pidime tõdema, et asi paranenud ei ole, saadeti mind hematoloogi vastuvõtule. Mäletan seda hästi, sest veel 1 september käisin koolis aktusel oma paksu kaelaga. 3. septembril hematoloogi vastuvõtul ja päev hiljem olin palatis valmistumas elu esimeseks operatsiooniks.

Ma ei mäleta seda kuupäeva, kui mu vanematele teatati analüüside vastused. Mäletan kuidas nad nuttes mind süles hoidsid ja kiigutasid.

Järgnevad pool aastat veetsin haiglas tilgutite all. Kokku sai haiglas oldud 2,3 aastat. Iganädalased narkoosid seljaajuvedeliku, luuüdi ja luutüki proovide võtmised said tavaliseks ja ei tekitanud lõpuks enam hirmu. Pidev keemiaravi. Kannatasin keemiat hästi. Võibolla sellepärast, et igal hommikul tõi isa suure termosega ema valmistatud taimeteed, mille pidin õhtuks ära jooma. Haiglas oldud aeg on mul meeles ainult väga rõõmsate hetkedena. Haigla personal oli super ja toetas mind igati.

Raskeimad hetked olid need, kui said teada, et keegi palatikaaslane on lahkunud paremasse kohta.

Ma ei ütle, et see haiglas veedetud aeg oli tore, kuigi olen seda tüüpi inimene, kes ei lase millelgi tujul langeda. Kõik on olnud raske ja emotsionaalne nii minu kui mu pere jaoks. Kuid just pere ja lähedaste toetus ning positiivne meel on viinud mu siia, kus ma praegu olen. Võtan seda, kui kogemust, mis on teinud mind tugevamaks, enesekindlamaks ja rõõmsamaks.

Praeguseks olen 33 aastane rõõmus, aktiivne, heas vormis 2 lapse ema.

Olen südamest tänulik haigla personalile ja enda raviarstile, Sirje Mikkelile.