Mitte-Hodgkini lümfoom (NHL) ei ole omaette haigus, vaid rühm erinevaid lümfaatilisi kasvajaid, kuhu kuuluvad erinevad lümfoomi vormid.
Kuigi NHL-i eri vormidel on mõned ühised jooned, erinevad haigused üksteisest selle poolest, millised näevad rakud välja mikroskoobiga vaadelduna, kuidas vähirakk kasvab ja kuidas kasvaja mõjutab organismi.
Mitte-Hodgkini lümfoomid jagatakse kaheks peamiseks vormiks:
- B-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest B-lümfirakkudest)
- T-rakulised lümfoomid (arenevad ebanormaalsetest T-lümfirakkudest).
Mitte-Hodgkini lümfoome eristatakse veel kliinilise “käitumise” ja raviprintsiipide alusel:
- indolentsteks ehk madala pahaloomulisuse astmega lümfoomiks
näiteks follikulaarne-, marginaaltsooni- ja lümfoplasmatsütaarne lümfoom
- agressiivseteks ehk kõrge pahaloomulisuse astmega lümfoomiks
näiteks difuusne suurerakuline-, Burkitti- ja lümfoblastne lümfoom
Indolentse lümfoomi puhul ei pruugi haige kohe ravi vajadagi, ta jääb jälgimisele ning ravi vajadus võib tekkida alles hiljem. Ravi eesmärgiks on haiguse kontrolli all hoidmine võimalikult pika ajaperioodi vältel.
Agressiivsed lümfoomid kasvavad kiiresti ja vajavad kohest ravi.
Kuidas mitte-Hodgkini lümfoom tekib
Täpset haiguse tekkepõhjust ei teata.
Mitte-Hodgkini lümfoom võib tekkida mistahes lümfisõlmes ning igas lümfisüsteemi elundis (nt. põrna-, mao- või soolestiku lümfikoes).
Kuna lümfirakud võivad lümfisoonte ja verevoolu kaudu liikuda kõikidesse kehaosadesse, saavad ka ebanormaalsed lümfirakud levida üle kogu organismi.
Kuigi osa mitte-Hodgkini lümfoomidest on paiksed, võivad mõned olla levinud keha eri osadesse juba diagnoosimise ajal.
Riskitegurid
Enamikul inimestest, kellel esineb nimetatud riskitegureid, ei teki haigust mitte kunagi. Mõnel diagnoositud haigusjuhul riskitegureid aga ei leita.
Teadlased on leidnud mitmeid võimalikke NHL-i teket põhjustavaid riskitegureid:
- NHL-i esineb tavaliselt inimestel, kellel on immuunsüsteemi häired
- autoimmuunhaigused (krooniline autoimmuunne türeoidiit, tsöliaakia)
- immuunpuudulikkus (raske kombineeritud immuunpuudulikkus, hüpogammaglobulineemia, HIV)
- NHL-i esineb mingil määral enam isikutel, kelle suguvõsas esineb lümfoomi, kuid see risk on väga väike.
- NHL võib tekkida inimestel, kes on põdenud teatud viirusinfektsioone
- HTLV-i viiruse (Human T-Lymphotropic Virus) põdejatel võib esineda NHL-i enam kui teistel
- EBV – i viirusel (Epstein-Barr viirus) on roll mitmete erineva lümfoomivormi arengus
- Helicobacter pylori’t seostatakse mao lümfoomi tekkega
- viimasel ajal on leitud, et C-hepatiidi viirus võib suurendada lümfoomi tekke tõenäosust.
- putukamürkide, lahustite või väetistega kokkupuutuvatel inimestel tundub samuti olevat suurem tõenäosus haigestuda NHL, võrreldes inimestega, kes nende ainetega kokku ei puutu. Samas nendevahelist seos ei ole seniajani suudetud kinnitada.
Kui levinud on mitte-Hodgkini lümfoom
Igal aastal diagnoositud NHL-juhtumite arv on Eestis 30 aasta jooksul kahekordistunud. Eestis diagnoositi 2018. aastal 227 mitte-Hodgkini lümfoomi juhtu (2004. aastal 104 ja 2005. aastal 80 juhtu).
Lümfoomide esinemissagedus on suurem eakatel inimestel ja meestel.
Mitte-Hodgkini lümfoomi ravi
Tänapäevase raviga võivad tervistuda 45–70% haigetest, kellel on agressiivne ehk kõrge pahaloomulisuse astmega NHL.
Kuigi NHL-i aeglase kasvuga ehk madala pahaloomulisuse astmega vorme ei saa veel terveks ravida, on haiguse prognoos väga hea ja haiged võivad elada üle 20 aasta.
Enamik NHL-haigetest saavad keemiaravi, kiiritusravi, bioloogilist ravi või erinevate ravimeetodite kombinatsioone. Vahel saab kasutada luuüdi siirdamist või kirurgilist lõikust.
Keemiaravi
Mitte-Hodgkini lümfoomi keemiaravi koosneb mitmest samaaegselt kasutatavast ravimist. Kombinatsioonravi kasutatakse seetõttu, et erinevad ravimid kahjustavad või hävitavad vähirakke erimoodi. Tänu ravimite koosmõjule on võimalik hävitada rohkem vähirakke kui üksikute ravimitega. Erinevate ravimite annustamine väikeste kogustena aitab vähendada kõrvaltoimeid. Nüüdsel ajal kasutatavas nn. CHOP-kombinatsioonis kasutatakse näiteks ravimeid, mille kõrvaltoimed on suhteliselt ohutud, samal ajal kui nende koosmõju võimaldab vähirakke tõhusalt hävitada.
Kaasajal kombineeritakse lümfoomide puhul keemiaravi sageli monoklonaalsete antikehadega, nn. bioloogilise raviga, mis parandab ravi efektiivsust ja suurendab haigete hulka, kes tervistuvad lümfoomist.
Bioloogiline ravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi bioloogilises ravis kasutataksemonoklonaalseid antikehasid (MAb), mis ründavad organismis vähirakke. Antikehad mõjutavad vähirakke mitmel erineval moel. Nad tunnevad vähiraku ära antigeeni järgi, mis asub rakupinnal nagu märklaud ja annavad organismi enda immuunsüsteemile märku, et rakk on ebanormaalne ja tuleb hävitada. Antikehaga seondumine takistab vähiraku arengut, pidurdab vähi kasvu ja levikut teistesse organitesse.
Kiiritusravi
Mitte–Hodgkini lümfoomi korral rakendatakse kiiritusravi tavaliselt lümfisõlmedele ja neid ümbritsevale piirkonnale.
Luuüdi siirdamine
Luuüdi siirdamine ehk transplantatsioon tähendab vereloome tüvirakkude ülekannet patsiendile, et taastada normaalne vereloome.
Luude sees olev luuüdi sisaldab tüvirakkudeks kutsutavaid algrakke, mis arenevad veres leiduvateks rakkudeks:
- Punaverelibledeks, mis transpordivad hapnikku keha erinevatesse osadesse ja eemaldavad elutegevuse jäägina tekkiva süsihappegaasi
- Valgeverelibledeks, mis kaitsevad keha põletike eest
- Vereliistakuteks, mis võimaldavad verel hüübida
Kuidas saadakse vereloome tüvirakke?
Siirdamise õnnestumise seisukohalt on oluline tüvirakkude saamine. Tüvirakke on võimalik koguda luuüdist, perifeersest verest ja nabaväädi verest.
Tüvirakke võidakse saada teiselt inimeselt (allogeenne siirdamine) või siirdatakse haigele tema enda rakke, mille hulgast on haiged rakud eelnevalt eemaldatud (autoloogne siirdamine).
Enne tüvirakkude siirdamist saab patsient tavaliselt väga suures doosis keemiaravi, mille eesmärgiks on maksimaalne (lõplik) kasvaja hävitamine.
Allogeenne siirdamine
Tähtis on leida sobiv tüvirakudoonor, kuna keha tõrjub rakke, mis erinevad liialt keha enda tüvirakkudest. Loovutaja sobilikkust testitakse mitmete verenäitajate abil. Lähisugulased on parimad doonorikandidaadid. HLA-testis võrreldakse doonori(andja) ja retsipiendi (saaja) kuut tähtsat valgevereliblede pinnal olevat valku ehk antigeeni, et näha, kas rakud sobivad üksteisega.
Kui lähisugulaste seast ei leita siirdamiseks sobivat doonorit, siis on võimalik leida doonor nn. mittesugulasdoonorite registrist. Allogeennne siirdamine on seotud tõsiste riskidega, seetõttu on olemas teatud kindlad näidustused millal allotransplantatasioon teostatakse.
Autoloogne siirdamine
Autoloogne siirdamine võimaldab manustada patsiendile suuri keemiaravi (või kiiritusravi) doose, mida ei saa kasutada tavalise keemiaravi puhul kõrvaltoimete riski tõttu ning annab seega parema kasvajavastase efekti. Enamus siirdamisi (90%) lümfoomide puhul ongi autoloogsed.
Näiteks retsidiveerunud (kui haigus taaspuhkeb siiski keemiaravi järel) agressiivse lümfoomi puhul on osadel haigetel võimalik täielik tervistumine autotransplantatsiooniga.
Indolentse lümfoomi haigetel on autoloogse siirdamise eesmärgiks remissiooni ehk haigusvaba perioodi pikendamine.
Millised tegurid mõjutavad ravi õnnestumist
Teatud faktorite alusel nagu kasvaja histoloogiline tüüp; haige vanus, üldseisund, LDH ja hemoglobiini tase veres, haiguse levik lümfisõlmedest välja ja haiguse staadium, on võimalik määrata nn. prognoosi indeks (IPI – International Prognostic Index), mis aitab ravi tulemuslikkust ennustada.
Vanus. Ravi toimib üldiselt paremini alla 60-aastastele patsientidele. Nooremad patsiendid taluvad ravi paremini, kuna neil on vähem raviviisi või annustamist piiravaid kaasuvaid terviseprobleeme (nt südame- või kopsuhaigusi).
Üldseisund. Üldseisundi all mõeldakse inimese võimet järgida teatud elustiili. Heas üldseisundis (aktiivsetel) inimestel saadakse üldiselt paremaid ravitulemusi kui halva üldseisundiga isikutel (inimestel, kellel on kroonilisi terviseprobleeme). Heas üldseisundis haiged taluvad intensiivsemat ravi.
Üldseisundit hinnatakse astmetega 0–4, kus 0 tähendab head ja 4 halba üldseisundit.
Vere LDH sisaldus. LDH (laktaatdehüdrogenaas) on veres esinev ensüüm. LDH kõrge tase võib olla agressiivse lümfoomi tunnus. Normaalse LDH tasemega haigetel on parem ravitulemus kui kõrge LDH tasemega haigetel.
Hemoglobiin tase. Madal hemoglobiini tase (< 120g/l) võib lümfoomi haigel viidata halvemale prognoosile
Ekstranodaalne haigus (haigus väljaspool lümfisõlmi). Kui NHL on levinud väljapoole lümfisõlmi (nt luuüdisse või kesknärvisüsteemi), on üldiselt paranemisprognoos halvem kui neil, kelle haigus piirdub lümfisõlmedega.
Haiguse staadium. Staadiumid I ja II tähendavad paikset haigust ja staadiumid III ja IV laialdasemalt levinud või kaugelearenenud haigust. Haiguse III ja IV staadiumi paranemisvõimalus on väiksem kui I ja II staadiumil.
Lisaks jagatakse staadiumid veel A või B, sõltuvalt sellest, kas patsiendil on B sümptoome (palavik, higistamine, kaalulangus) või ei.
Ravi võimalikke tulemusi kirjeldavad terminid
Esmane ravi on ravi, mida patsient saab mitte-Hodgkini lümfoomi puhul esimese ravimeetodina. Esmane ravi määratakse arvestades haiguse iseloomu, patsiendi vanust ja üldist tervislikku seisundit.
Esmase raviga võib saavutada järgmised tulemused:
- Täielik ravivastus ehk remissioon. Seda terminit kasutatakse, kui haiguse kõik tunnused on ravijärgselt kadunud. See ei tähenda, et haigus ise oleks tingimata täielikult kadunud (kuigi ka nii võib olla), vaid haigustunnused on kadunud ja analüüsides ei leita lümfoomile iseloomulikke muutusi. Kui ravivastus püsib pikalt, räägitakse kestvast remissioonist. Mida kauem on patsient remissioonis, seda parem prognoos tal on. Nagu teistegi vähkkasvajate puhul, võib haigus ikkagi taaspuhkeda (retsidiveeruda) ja seetõttu on vaja haiget pikaajaliselt jälgida.
- Paranemine. Kui ei ole märke haiguse taastekkimisest, võivad arstid ettevaatusega kasutada sõna “paranemine”. NHL-i paranemisvõimalused sõltuvad lümfoomi vormist. Mõnest agressiivsest lümfoomist on võimalik paraneda (täielikult tervistuda). Madala pahaloomulisuse astmega lümfoomid kasvavad küll aeglaselt ja annavad tavaliselt vähe sümptoome, kuid nad võivad retsidiveeruda (taaspuhkeda) pärast lühemat või pikemat haigusvaba perioodi (s.t nendest üldjuhul ei paraneta). Kuigi madalama pahaloomulisuse astmega lümfoom on ravimatu, elavad patsiendid haigusega tavaliselt aastaid.
- Osaline ravivastus. Terminit kasutatakse, kui ravi tagajärjel väheneb kasvaja alla poole esialgsest suurusest.
- Vähene ravivastus. Terminit kasutatakse, kui kasvaja ravi tagajärjel väheneb, kuid on ikka üle poole esialgsest suurusest.
- Muutumatu seisund. Haigus ei parane ega halvene ravijärgselt.
- Edasiarenev haigus. Kasvaja, mis ei reageeri ravile.
- Haiguse edenemine (progressioon). Kui haigus halveneb või kasvaja kasvab ravi ajal, räägitakse haiguse edasiarenemisest või ravi ebaõnnestumisest.
Teksti koostamist konsulteeris: dr Katrin Palk
Viimati muudetud: 16/02/2021