Minu haiguslugu sai alguse 2017. aastal. Olin 37aastane ja elu oli ilus ning üsna pilvitu. Mul oli hea töökoht kontoris, pere ning sõbrad. Tervisel polnud ka häda midagi ja miski ei viidanud halvale. Olin üsnagi regulaarne naistearsti juures käia, kuna peres on esinenud rinnavähki ja selles osas olin korralik ning jälgisin ennast. Pauk tuli hoopis mujalt, nagu hiljem selgus.
Käisin tollal isegi trennis, mida vanasti kunagi ei teinud. Ma pole kunagi olnud sportlik ja olin uhke enda üle. Tagantjärele mõtlen, et võib-olla mõningane füüsiline pingutus oli ka haiguse lõplikuks vallandajaks.
Ühel päeval kummardades tundsin seljas ootamatut raksatust ja tugevat valumomenti. Isegi silme eest läks mustaks. Ehmatasin, ja kohe ei tundnudki midagi, kuid natuke maha rahunedes sain aru, et midagi läks seljas paigast. Vaikselt hakkas ka valu tekkima ja mida aeg edasi läks, valu võimendus. Tahaksin nüüd väga öelda, et sealtmaalt arenes asi kiirelt edasi, aga ei. Läks veel tükk aega, enne kui diagnoosi sain. Tervelt 4 kuud.
Esmalt võtsin muidugi ühendust perearstiga, kes tegi tavapärase vereanalüüsi, kuid midagi kahtlast ei leidnud. Kurtsin tugevat seljavalu, mis oli kestnud juba mitmeid nädalaid, kuid olin kangekaelne ja kannatlik ja rahustasin ennast, et küll ma pääsen õigete arstide juurde ja küll saab kõik varsti korda. Mul polnud tegelikult õrna aimugi, mis minuga toimub, sest enesetunne oli hea, kui välja arvata see seljavalu. Järgmisena võtsin ette ortopeedi, kes mu loogika kohaselt võis seljavalust nii mõndagi teada. Otsisin parimat arsti ja muidugi pidin veel mitmeid nädalaid ootama, enne kui tasulisele vastuvõtule
pääsesin.
Vahepeal helistas perearst, kes tegelikult juba muretses minu pärast ja oli valmis asja edasi uurima ning saatis mu neuroloogi juurde, kes kahjuks käsitles mind kui noort naist, kes võibolla natuke „kujutab ette“ niivõrd tugevat valu ja ehk asi pole üldse nii hull. Olin parajalt vihane ja pettunud, et mind tembeldati teesklejaks. Siiski sain lõpuks ortopeedi juurde, kes saatis mind MRTsse, mida pidin veel mitmeid nädalaid ootama. Pärast MRTd olin tagasi oma ortopeedi asendaja juures, kes vaatas mu pilte vaikides päris tükk aega, kuid lõplikult ei öelnudki midagi. Noor arst oli ja ilmselt pisut kogenematu. Sain seljaortoosi retsepti ja kangemad valuvaigistid ning suunamise luutihedust mõõtma. Ka seda aega pidin nädalaid ootama. Luutiheduse mõõtmisel sain ootamatult teada, et olen kaotanud oma pikkuses ca 5cm; pärast seda jõudsin lõpuks ühe toreda reumatoloogi juurde, kes mulle lõpliku diagnoosi pani. Olen talle tohutult tänulik, et ta võttis vaevaks mind pealaest jalatallani põhjalikult läbi uurida, et õige diagnoosini jõuda. Kuulsin esimest korda elus sõna müeloom. Hulgimüeloom, multiipelne müeloom, müeloomtõbi, verevähk. Ka halval lapsel on mitu nime. Hirmutav oli lugeda, et mind tabanud haigus on tavaliselt vanemate inimeste haigus ja see on ravimatu. Miks siis mina, noor inimene, haigeks jäin??
Sealtmaalt arenes asi kiirelt ja peagi hakkasin saama ravi kogenud PERHi hematoloogi käe all: 3 kuud sain keemiat ja hormoonravi, selleks käisin teatud skeemi järgi keemiasüste saamas haigla päevaravi osakonnas (kus olid väga toredad õed); samal ajal sain ka kiiritusravi seljale, misjärel hakkas ka valu järele andma; seejärel ettevalmistused autoloogseks tüvirakkude siirdamiseks ning siirdamise protseduur haiglas 2017. aasta sügisel. Enda tüvirakkude kogumine oli küll vaevarikas, kuid siiski edukas. Mul õnnestus koguda niipalju oma terveid tüvirakke, et jagub tulevikus veel lisaks kaheks siirdamiseks. Tean hästi, et see haigus tuleb tavaliselt tagasi. Täna on see veel ravimatu haigus, kuid on olemas rida ravimeid, mis hoiavad haigust kontrolli all. Loodan vaid, et ei pea haigusega veel niipea uuesti rinda pistma hakkama.
Siirdamisejärgselt oli parim uudis see, kui arst teatas, et olen vähirakkudest puhas! Saavutasin väga hea ravivastuse (complete response) ja olen nüüd aastaid jälgimisel olnud. Iga 3-4 kuu tagant käin vereanalüüsi andmas ja siiani on kõik korras olnud. Olen ka ravimitest prii. Oma tervise hoidmiseks tänasel koroonaajal tarbin vaid vitamiine/mineraalaineid ning toitun tervislikult. Selg on mul kenasti paranenud, kuid pean olema ettevaatlik ning liigselt oma selga koormata ei tohi. Aeg-ajalt annab selg küll tunda, kuid saan kenasti hakkama ja valuvaigisteid ei tarbi. Ravi ajal oli minu üks suurimaid hirme pikkade juuste väljalangemine ja kiilakas olemine, millega tegelikult leppisin siiski päris kenasti ja kandsin oma juustele sarnast kena parukat. Kui juuksed hakkasid taas kasvama, algas juba kevad ning suveks olin juba kena poisipeaga.
Kogu keemiaravi ajal käisin usinalt tööl, vabu päevi võtsin harva. Tagantjärele mõtlen, et mul oli siht silme ees ja meel optimistlik, ning tugev toetus pere ja sõprade näol olemas. Olen oma loomult üleüldse väga suur optimist ja seisan kahe jalaga maa peal. Diagnoosist teadasaamine kõigutas ainult hetkeks mu hinge ja vaimu. Muidu olen läinud ikka vapralt ja positiivsete mõtetega edasi. Loomulikult oli ka mul momente kui mõtlesin, kust see haigus tuli, miks ta tuli. Aga ma ei ole jäänud sinna mõtetesse liiga kauaks kinni, sest tean, et sellele ühest ja kindlat vastust lihtsalt ei ole. Ilmselt oma positiivse hoiaku ning mõtete tõttu kannatasin hästi ka ravi ning kõrvaltoimeid oli minimaalselt.
Töö ja kohusetunne on mind alati hoidnud muremõtetest eemal, kuid ma ei kaota valvsust. Haigusega elamine ei ole lihtne, sest see ei unune kunagi, et oled haige, isegi kui enesetunne on hea ja kõik on justkui hästi. Kuklas tiksub alati see hirm, et haigus tuleb tagasi. Mina lähen aga vapralt edasi ja mitte sammukestki tagasi! Soovin kõigile pisut rohkem usku ja lootust ning rõõmsat meelt! Vähk ei tähenda enam ammu surmaotsust.