Galina on 71aastane ja viimased seitse aastat on ta olnud pensionär. Enne pensionile jäämist töötas ta kaheksa aastat koolitusjuhina ühes suurfirmas ja veel enne seda oli õppejõud erinevates ülikoolides.

2017. aasta suvel diagnoositi tal täiesti juhuslikult krooniline lümfotsüütleukeemia (täpsemalt väikerakklümfoom). Galina meenutab, et aasta enne diagnoosi saamist oli ta tähele pannud kaelal suurenenud lümfisõlmi. Alguses arvas Galina ise, et ehk läheb üle, aga tütar palus kindlasti arsti juurde minna. Ka perearst ei arvanud esialgu midagi halba, sest kõik analüüsid olid normis, kuid tütar ei jätnud pealekäimist ja nii sai Galina saatekirja Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloogi juurde, kus tehti oluliselt põhjalikumad analüüsid – kompuutertomograaf, luuüdi analüüs, samuti lümfisõlme koeanalüüs.

Galina läks koos pojaga hematoloogi juurde, et diagnoosi kuulda. Galina meenutab, et vahetult pärast diagnoosi kuulmist, oli tal tunne, et seisab lihtsalt fakti ees. Tal oli väga hea meel, et poeg oli temaga kaasas, sest see andis palju tuge.

Sama päeva õhtul mõtles Galina, et peab oma tegevusi paremini planeerima ja täpsustama. Nii hakkaski ta alates järgmisest päevast oma aega planeerima ja oma toimetusi kirja panema. Samuti tegi Galina notari juures testamendi. Galina kirjutas üles olulised tegevused oma elus – mida ta teeb ja kuidas plaanib oma elu jätkata.

Galina diagnoos, krooniline lümfotsüütleukeemia, on aeglase kuluga, ta sai aru, et tal on veel aega elamiseks ja nii otsustas ta oma tähtsad asjad kõik korda ajada.

Galinal on suur huvi tervisliku toitumise vastu. Enne diagnoosi oli ta taimetoitlane, kuid siis läks toortoidu peale üle. Ta proovis erinevaid toitumisviise. Kuna Galina on pensionär, siis ta igapäevaelu väga palju ei muutunud. Ta elab ilma suurte kohustusteta stressivaba elu. Ta ise tunneb, et ehk tal polegi kohustusi ja selles mõttes on Galina oma eluga väga rahul. Galina abikaasa on juba aastaid hooldekodus ja Galina saab elada täpselt nii, nagu ta ise tahab.

Galina on alati nautinud looduses käimist, ta tunneb, et on olnud kogu oma elu terve ja sotsiaalselt aktiivne inimene, kelle hobide hulka kuulus ka tantsimine. Suhtlemist teiste inimestega on Galina alati nautinud, olles ka mitme erialaühingu liige. Haiglas pole ta kunagi varem olnud.

Peale diagnoosi saamist tõmbus Galina veidi tagasi, sest tundis, et on vaja endast rohkem hoolima hakata. Kuidas ta ennast tunneb ja ega ta üle pinguta? Kas jalutuskäikudeks on piisavalt aega?

Täna ei tegele Galina üleliigsete tegevustega ja on keskendunud rohkem oma memuaaridele ja perearhiivile. Rikkaliku foto- ja videoarhiivi korrastus, millest suur osa ka Galina enda tehtud, sai Galina põhitegevuseks, mille ta tundis, et peab lõpule viima. Samal ajal jätkas Galina uute fotode tegemist oma lastelastest.

Vahetult peale diagnoosi ei määratud Galinale kohe ravi, kuna vereanalüüs oli normis. Seda protsessi nimetatakse „watch and wait“ ehk „vaatame ja jälgime“. Ravi hakkas Galina saama 2021. aasta kevadel.

Esimene ravi oli alati viis päeva haiglas, sest vaadatakse, kuidas patsient selle vastu võtab ja milline on ravivastus. Edasi kestis veenisisene ravi veel pool aastat.

Galina meenutab, et kui ta aprillis esmakordselt ravi alustamiseks haiglasse tuli, kus tilgutitega tuleb veeta tunde, siis ta küsis raviarstilt, et kuidas ta aru saab, et ravile on ravivastus?

Arst oli vastanud: „Minge homme peegli juurde ja te näete.“ Järgmisel päeval peegli ees seistes nägigi Galina, et nii kaela pealt kui kurgust olid kõik lümfisõlmed „ära sulanud“. See oli nagu ime. Ravi jätkus igal kuul Põhja-Eesti Regionaalhaigla päevaravi osakonnas, mis on väga hästi sisustatud.

Kõigepealt on raviarsti vastuvõtt. Saalis ootab palju samasuguseid patsiente. Õed on väga professionaalsed ja kenad inimesed ja seal on meeldiv käia. Galina tunneb, et iga kord peale ravil käiku läheb ta sealt ära kerge ja rõõmsa südamega.

Tilgutiga manustatav ravi saab Galinal läbi septembris, edasi tuleb tal jätkata tablettraviga, mida ei tohi ära unustada. Enesetunne on Galinal hea. Kas ta tunneb millestki puudust oma raviteekonnal, mis algas neli aastat tagasi ja millest viimased pool aastat on ta ravi saanud?

Galina toob välja, et kõige enam segas teda pandeemia olukord. Poes ei saanud käia, poeg pidi toidukotid ukse taha tooma. Tuli mõelda selle peale, et mitte nakkust saada. Segas kindlasti pandeemia, mitte Galina enda diagnoos.

Galina tunneb, et raviteekonnal on tal olnud palju häid abilisi. Esmalt poeg ja tütar, kes on täiskasvanud abieluinimesed, kellel endil lapsed. Galina perekond on tema usaldusisikuteks. Kindlasti on ta saanud väga palju tuge oma raviarstilt, Põhja-Eesti Regionaalhaigla hematoloogilt.

Galina on väga tänulik, sest oma arsti juurde läheb ta alati kerge jala ja hea südamega. Galina soovib oma raviarsti kogu südamest tänada. Samuti arstid, kellega Galina kohtus päevaraviosakonnas, olid väga kenad inimesed.

Kuna enne diagnoosi saamist oli Galina aastaid tegelenud teadusega, siis peale diagnoosi saamist kaevus Galina kohe internetti uuringuid otsima. Galina leidiski väga palju vajalikku sealt. Kasuks tuli hea inglise keele oskus.

Facebookist leidis Galina sama diagnoosiga patsientidega privaatsed grupid, kellelt ta sai ja saab ka edasi palju olulist infot. Seal saavad patsiendid avameelselt kõneleda, kuidas neid ravitakse ja millised on tulemused, mida nad tunnevad. Põnev oli avastada, et põhimõtteliselt on ravi sarnane ka teistes riikides – nii Euroopa Liidus kui Ameerikas. Facebookis ongi kõige rohkem selle diagnoosiga patsiente Ameerikast.

Neid ravitakse põhimõtteliselt samade ravimite ja skeemide järgi. Need teadmised andsid Galinale tuge, et diagnoos on õige, et ta saab ravi ja elab veel kaua. Galina on osalenud Eesti Leukeemia- ja Lümfoomihaigete Liidu seminaridel juba mitu aastat ja on ka liidu liige. Liidu üritused on Galina jaoks alati olnud väga huvitavad ja meeldivad, toimudes erinevates kohtades, kus räägivad erinevad arstid ja kus saab kohtuda teiste patsientidega, kellega oma mõtteid jagada.

Galina soovitab ka teistel patsientidel liituda ELLLiga.

Lisaks soovitab Galina teistele inimestele, kes on saanud sarnase diagnoosi:

  • võtta seda kui fakti, kui eluteed;
  • uurida teaduspõhistest allikatest oma diagnoosi kohta lisainfot;
  • võtta vastutus oma tervise ja oma elu eest;
  • tegeleda endaga, hoolitseda enda eest;
  • pöörata tähelepanu väga heale ja kvaliteetsele toitumisele, see on väga tähtis, et meie organism oleks tugev ja veri paraneks;
  • usaldada arste, oma raviarsti ja ravimeeskonda;
  • hoida oma unistusi.

Galina enda unistus on näha, kuidas ta vanemad lapselapsed lähevad ülikooli ja kuidas ta väiksemad lapselapsed lähevad kooli ja õpivad seal hästi. Galina hoiab nendest unistustest kinni ja püüab teha enda poolt kõik selleks, et ta näeks neid realiseerumas. Edasise osas loodab ta kõige paremat.