Anatoli on 80aastane. Ta on lõpetanud Tallinna Merekooli ja töötanud üle 30 aasta merelaevanduses mehaanikuna. Üsna pikka aega polnud tervisel ja enesetundel üldiselt viga. Ta ei mäleta hetkel väga täpselt (sest põdes hiljuti koroonat), aga umbes 6-7 aastat tagasi tundis ta nõrkust ja tal olid südamerütmihäired.

Anatoli läks rütmihäirete pärast kardioloogi vastuvõtule, kes tegi vereanalüüsid, kus tuli välja, et leukotsüütide näit on väga kõrge. Anatoli jaoks oli see ootamatu, aga sellegipoolest ei lasknud ta ennast sellest häirida. Perearsti saatekirjaga läks ta regionaalhaigla hematoloogi vastuvõtule. Anatoli sattus tähelepaneliku, haritud ja hea arsti juurde, kes pani diagnoosiks krooniline lümfotsüütleukeemia. Peale ravi alustamist ei tundnud Anatoli ennast halvemini, kuid haigus ei taandunud. Ühe plaanilise arstivisiidi ajal küsis raviarst Anatolilt, kas ta on nõus osalema ühe uue ravimi katsetamise rühmas. Anatoli oli nõus ja teda võeti sellesse ravimiuuringusse. Iga kord, kui ta pidi saama järjekordse doosi, pandi ta kaheks päevaks haiglasse. Ta ei mäleta enam täpselt, mitu ravikuuri ta sai, aga ilmselt viis-kuus kuuri. Mida Anatoli kindlalt teab, on see, et juba pärast teist ravikuuri langes ta leukotsüütide tase järsult. Mitte lihtsalt ei langenud, vaid normaliseerus, näidud olid täiesti normis ja nii on nad siiani püsinud. Ükskord pärast ravikuuride lõppu ütles arst Anatolile, et tal on peaaegu täielik remissioon. See uudis rõõmustas Anatolit väga. Arsti suhtumine oli positiivne, Anatoli säilitas lootuse egamuretsenud liialt, sest mõistis, et teda aidatakse.

Pooleteise-kahe aasta pärast selgus ühe vastuvõtu käigus, et leukotsüütide tase on taas tõusnud. Anatoli sai uue raviarsti, kes oli samuti väga hea ja tähelepanelik. Taas alustati raviga ja enesetundel polnud viga. Ükskord arst rõõmustas Anatolit uudisega, et on olemas ravim, mida ei pea tilguti kaudu manustama, vaid saab tabletina võtta. Nii on muidugi palju lihtsam. See ravim sobis Anatolile hästi, ta tundis ennast veelgi paremini. Anatoli võtab seda ravimit siiani ja kuni koroonasse haigestumiseni tundis ta ennast üsna hästi.

Anatolit on aidanud kogu raviteekonnal nokitsemine suvilas ja koduste toimetuste tegemine. Teda on aidanud kindlasti arstide tähelepanelik suhtumine. Loomulikult ka Anatoli abikaasa tähelepanu, kes tema eest väga hästi hoolitses. Korralik toit ja sugulaste ning lähedaste hool, kes andsid Anatolile jõudu, et nina mitte norgu lasta ja rõõmus meel säilitada. Seda Anatoli prooviski teha, mis rõõmustas omakorda mehe lähedasi.

Anatoli meenutab, et ta elas sõbralikult ja peaaegu lõbusaltki. Ravim hoiab tänini ta leukotsüüdid normis, hiljem kannatas Anatoli rohkem koroonaviiruse järelmõjude käes, kui oma kroonilise haiguse tõttu. Arstide pideva järelvalve all olemine aitas muidugi palju. Leukeemiaravim pärsib immuunsust ja arst suunas Anatoli aeg-ajalt päevaravisse, et ta saaks immuunsust tugevdavat ravi, mis kahtlemata aitas jagu saada ka koroonaviirusest ja selle järelnähtudest.

Anatoli tunneb suurt tänulikkust, et arstid hoidsid olukorra kontrolli all.

Mida tahaks ta aga öelda inimestele, kes seda haigust põevad?

  • esiteks tuleb usaldada arste.
  • teiseks ei tohi kurvastada lähedasi oma läbielamiste ja usaldamatusega.
  • lühidalt öeldes: mitte norutada ja ikka uskuda, et kõik läheb hästi.
  • tuleb proovida elada tavalist igapäevaelu.

Anatoli teeb pea igal hommikul hommikuvõimlemist. Kui võimalik, käivad abikaasaga iga päev jalutamas. Võimalusel sõidavad ka suvilasse ja nokitsevad seal millegi kallal. Anatoli tunneb, et ta elab peaaegu tavalist elu. Kui võtta arvesse ta vanust, oleks patt kaevelda, arvab Anatoli.

Koroonaviirus jättis muidugi oma pitseri. Pärast seda muutus Anatoli nõrgemaks. Eks kõik ju teavad neid Covidi-järgseid sümptomeid: väsimus, lihasvalu, ka nägemine ja kuulmine läksid kehvemaks, mistõttu läks Anatoli teise silma operatsioonile.