Pr Ene

Lootust ei tohi kunagi kaotada

  1. august 2001 oli üks imeilus suvine pühapäev. Päike säras, õhutemperatuur oli +27o, meri oli lausa vannisoe, vähemalt +25o., nagu seda aeg-ajalt vaid Paralepa rannas juhtuda saab. Olin juba kaks nädalat puhkusel olnud ja nautisin ujumist. Olen üks eriline veelemb Veevalaja tähtkujust. Kõik oleks pidanud olema suurepärane, aga mingi häiriv sisetunne ütles, et tegelikult ei ole. Enamgi veel, tundus, et midagi on väga pahasti.

 

Tunne hakkas teoks saama tagasiteel rannast koju, kui mul hakkas valutama pea. Kodus  võtsin tabletti, aga tundus, et see andis valule vaid hoogu juurde. Heitsin pikali, peavalu kogus tuure juurde ja juurde, kuni hakkasin oksendama. Siis tabas mind vappekülm. Väljas lõõskas ikka veel päike, aga mina pugesin vatiteki alla. Ema, kes oli mul parajasti külas, pistis mulle kraadiklaasi kaenla alla ega uskunud oma silmi: see näitas 35 koma millegagi, hoia kui kaua tahes. See hirmutas mu emme lõplikult ära, nii et ta läks kohaliku haigla traumapunkti mulle kiirabi kutsuma.

Kiirabi tuli otsekohe ja võttis mu haiglasse kaasa. Seal selgus peavalu ja oksendamise põhjus – mu vererõhk, mis tavaliselt oli 130 ümber, oli nüüd tublisti üle 200. Mind pandi tilguti alla, ja pikapeale andis peavalu järele. Hommikul ärgates olin reibas ja teotahteline ja kiirustasin koju, sest järgmisel päeval pidime sõitma Šotimaale. Aga mind ei lubatud kohe koju. Kõigepealt tuli õde ja võttis vereanalüüsi. Ootasin tulemust, aga osakonna õde ütles, et varugu ma veel kannatust, sest arst on lasknud teha kordusproovi.

Ja siis lõpuks võttis arst mu jutule, ja ütles, et valgete vereliblede arv on tavatult kõrge. Et ma ei pea väga muretsema, käigu ma oma reisil ära, aga siis pean minema Tallinna hematoloogi vastuvõtule. Ja ta vannutas mind sinna kindlasti minema.

Ma tõesti ei lasknud muremõtteid väga ligi. Arvasin, et pean kindlasti reisile minema, ja eriti ei saa ma seda võimalust käest lasta just sellepärast, et mul võib midagi viga olla. Aga kuna mu enesetunne oli jälle hea, siis ma tegelikult ei uskunud, et mul võiks midagi häda olla.

Reis oli põnev, mäletan seda tänaseni. Tulin tagasi, sain aja hematoloogi juurde, kes kinnitas valgete vereliblede liigset hulka ning suunas mu juba septembrikuus Tallinna keskhaiglasse, mis nüüd kannab Ida-Tallinna keskhaigla nime, ja kus tollal oli hematoloogiaosakond. Tehti mitmeid proove, sealhulgas võeti luuüdi, mis oli pisut teistsugune protseduur, kui olin kujutlenud, sest seda ei võetud selgroost või umbes nii, vaid hoopis kuskilt kurgu alt. Aga see selleks.

Igatahes tuli umbes kolmandal päeval mu tohter, võttis mu voodiserval istet ja ütles, et jah, minult on leitud philadelphia kromosoom, mis tähendab kroonilist müeloidset leukeemiat, mis omakorda tähendab, et mul on ees vaid kolm kuni viis eluaastat.

„Ma kavatsen kauem elada,“ ütlesin arsti jutu vahele.

Arst vaatas mulle kaastundlikult otsa ja jätkas juhtnööride andmist. Pidin hakkama ennast ise süstima, sealhulgas kümme päeva igas kuus tegema endale ka keemiaravi.

 

Tulin koju ja alles siis hakkas mulle pärale jõudma, mis siis nüüd õieti toimub. Kas on võimalik, et minul on see õudne haigus. Sellised haigused tabavad ju ainult teisi, kuidas see siis nüüd minul on?

Käisin kogu aeg tööl, see hoidis mõtted pisutki mujal, aga ei saa salata, et läksin järjest rohkem endast välja. Karjusin kolleegide peale, kippusin iga väikese asja peale tüli norima, teisalt pani iga asi mul kohe pisarad voolama. Mäletan, et läksin oma perearsti juurde, kusjuures garderoobitädi ütles mulle midagi, ma täpselt ei mäletagi, mida, aga igatahes ajas see mu kohe hüsteeriliselt nutma. Luksusin lausa, kui arstikabineti uksest sisse astusin, ja põhjust ju õigupoolest polnudki.

Arst võttis selle peale kuskilt alumiselt riiulilt virna haiguslugusid, siis olid need kõik veel paberil, ja hakkas mulle, nimesid muidugi nimetamata, seletama: sellel proual on diagnoositud äge leukeemia, aga elab sellega juba kolmandat aastat. Saab täiesti ise hakkama, käib aeg-ajalt vaid haiglas verevahetuses. Oma haiguslugude virnast leidis ta mulle veel ühe lohutava näite. Igatahes rahunesin maha. Tegelikult andis tohter mulle ka ühe nõrgema toimega antidepressandi, mida ma kuu aega ka võtsin. Oli abi.

Järgmisel nädalal olin kutsutud Tallinna arsti juurde. Istusin ukse taga, ootasin oma järjekorda ja minu kõrval võttis istet üks proua, pakuksin, et oli üle 70 aasta vana. Ta hakkas juttu rääkima. Et tema elu on nii või teisiti elatud, aga noortest on kahju. Tema jutust tuli välja, et ta haigus oli diagnoositud juba 1992, mis tähendas, et  9 aastat tagasi. See küll lõi mu ajus tulukese põlema – ju siis pole see 3-5 aastat nii absoluutne, eriti kui arvestada seda, et meditsiin oli just selle aja sees turbokiirusel arenenud. 1992 pidi olema ju peaaegu kiviaeg!

Igatahes küsisin oma arstilt, et miks ta mind ees ootavate aastate osas nii resoluutne oli? Kas seda ei võiks öelda kuidagi nii, et suure tõenäosusega on küll nii, aga variandid on võimalikud? Arst arvas, et ma olen intelligentne inimene, mis seal ikka keerutada.

Kui tagasi kodus olin, siis mõtlesin oma olukorra üle juba rahulikult järele. Eks oli antidepressant ka aidanud, aga usun siiski, et põhiliselt lõi läbi mu kaasasündinud optimism. Kui mulle ongi antud vaid kolm aastat, siis seda enam pole põhjust raisata seda sohva peal surma oodates. Vastupidi, tuleb tegutseda! Kui on tekkinud mingi mõte või soov, siis tuleb see kohe täide viia – homme võib olla juba hilja! Tol sügisel tahtsin minna Lapimaale. Võtsin ühendust oma lemmikturismifirmaga ning jõulude paiku käisimegi väikese õepojaga Jõuluvana vaatamas. Mu oma poeg oli selleks ajaks juba suur ja elas oma elu.

 

Ja nii see elu minema hakkas. Tänapäeval on üks mis kindel, kui sa elad uue ravimi või ravimetoodikani, siis on sul jälle uus võimalus. Minuga igatahes niimoodi oli. 2006. aasta lõpus tundus, et asjad hakkavad halvemaks pöörama. Ja just siis võitles Marge Valdmann arstide toel välja uue, enneolematu rohu, mille nimi oli Glivec. Ravimi, mis oskas üles leida katkised rakud ja need hävitada. Ma ei tundnud teda isiklikult, aga ei unusta seda naist mitte kunagi! Mu arst ütles, et ka Glivec ei suutnud kõiki aidata, eriti neid, kes olid enne kasutanud teisi ravimeid, aga mind see aitas.

Mu näitajad läksid üha paremaks ja praeguseks tundub mulle, et ma olengi täiesti terve.

Siinkohal tahan rääkida ka Juhan Pajust, Haapsalu kirjanikust, keda praegu eriti ei mäletata, aga kes kirjutas terve sarja täiesti arvestatavaid krimiromaane, mida tõlgiti päris palju ka soome keelde. Oli üks hetk, kus ta oli Friedebert Tuglase kõrval enim soome keelde tõlgitud eesti kirjanik. Ka temal oli mingi verehaigus, ja tallegi oli öeldud, et ta ei ela üle viie aasta, aga ta elas veel 24 aastat. Ja talle ennustati kõigest viit eluaastat juba 1979. aastal, kus meditsiinisaavutused olid veel märksa tagasihoidlikumad, aga see ei tähendanud midagi.

Mida see näitab? Igatahes seda, et variandid võimalikud, aga võib-olla ka seda, et midagi sõltub ka suhtumisest. Juhan ütles ikka, et tal pole aega surra, sest järjekordne romaan on pooleli. Kui ta 2003. aastal lõpuks suri, oli ta just lõpetanud oma viimase romaani „Mudasegaja armuke“. Selle lõpetas ta juba voodis, kui ta enam tõusta ei suutnud, ja selle ilmumist ta ei näinud. Paar aastat enne surma rääkis ta, et tahab väga Capri saarele minna, aga ta tunneb ennast kehvasti. Lõpuks ta siiski otsustas minna: „Eks ma siis tunnen ennast Capril kehvasti, aga vähemalt näen ära selle saare, mida ma olen eluaeg näha tahtnud,“  kommenteeris ta oma otsust. Ta oli saarel peaaegu kuu aega ja kirjutas seal valmis ka ühe raamatu. „Ja mul ei olnud seal üldse paha olla,“ ütles ta naastes.

Ta oli hea sõber, kellelt oli palju õppida, ja ma tunnen temast tänaseni puudust. Ma usun, et temalt on ka tänastel inimestel nii mõndagi õppida.

 

Ma ei rääkinud oma haigusest kaua aega peaegu kellelegi, sellest teadsid vaid mu oma pere ja mõned lähemad sõbrad, sest ma ei tahtnud, et mulle kaastundlikult järele vaadatakse. Nüüdseks oleksin oma haiguse juba täiesti unustanud, kui ei peaks kord kvartalis ennast arstile näitamas käima. Olen palju mõelnud sellele, et millest see tuleb, et mul on läinud nii hästi? Üks mis kindel, kaitseingel istub mu õlal ja on valvas, muidu poleks mu haigus üldse nii algusjärgus välja tulnud. Üks mu „pikaealisuse“ põhjusi on kindlasti see, et protsess sai  varakult kontrolli alla. Aga need teised põhjused? Kas olen teinud midagi head oma eelmistes eludes?

Kes teaks?

Ene