Mis on leukeemia?

Leukeemia (kreeka keeles “valge veri”) on vere ja luuüdi vähk. Rahvasuus tuntakse seda ka verevähi ja valgeveresusena.

Inimese organism koosneb paljudest rakkudest (kokku on inimesel 100 000 miljardit rakku). Organismis toimub pidev rakkude uuenemine, mille käigus asendatakse vanad väsinud rakud uutega. Oma elu jooksul toodavad rakud palju teisi omasuguseid rakke. Et rakkude paljunemist reguleerida ning tagamaks, et organismis on pidevalt piisav arv erinevaid rakke, on igal rakul n.ö. signaal, mis annab paljunemise vajadusest teada. Kui signaal on peal, rakk paljuneb; kui signaal on maas, rakk ei paljune.

On normaalne, et inimese mõned rakud geneetiliselt muteeruvad. Nendel geneetiliselt muteerunud rakkudel on paljunemissignaal alati sisse lülitatud, mis teebki neist potentsiaalsed vähirakud. Terves organismis toimivad kontrollmehhanismid, mis hävitavad muteerunud rakud ning need ei saa paljuneda. Kui organism on mingil põhjusel pinge all (haigus, stress jne), siis nõrgeneb imuunsüsteem ning raku kontrollmehhanismid ei tööta enam. Nii jäävad muteerunud rakud organismi ja hakkavad kontrollimatult paljunema. Geneetiliselt muteerunud rakud on tervest rakust tugevamad ning organism ise ei suuda neid hiljem enam hävitada. Nii tekibki vähk.

Niisamuti on leukeemiaga. Terves organismis tekivad luuüdis pidevalt uued vererakud, sealhulgas valged verelibled. Nõrgenenud immuunsüsteemi tõttu saavad geneetiliselt muteerunud valged verelibled kontrollimatult paljuneda, võttes sellega ära teiste rakkude eluruumi. Olenevalt sellest, mis tüüpi valged verelibled muteeruvad ja seega vähirakuks muutuvad, saab eristada erinevaid leukeemia vorme. Igal juhul muutub vere koostis haiguse tulemusel nii palju, et see võib olla eluohtlik.

Leukeemiat on nelja vormi:
– akuutne ehk äge lümfoidne leukeemia (ALL)
– krooniline lümfoidne leukeemia (KLL)
– akuutne ehk äge müeloidne leukeemia (AML)
– krooniline müeloidne leukeemia (KML)

Mis vahe on ägedal ja kroonilisel leukeemial?
Ägeda leukeemia puhul geneetiliselt muteerunud valged verelibled ehk leukeemiarakud paljunevad kiiresti, kroonilise leukeemia puhul aeglasemalt. Seega äge leukeemia kulgeb väga kiiresti ning patsient võib ravita surra juba paari kuu jooksul alates haigestumisest, samas kui krooniline leukeemia kulgeb kauem ning patsient võib haigusega elada aastaid. Elulemus ägeda leukeemia haigetel on selgelt parem lastel võrreldes täiskasvanutega.

Mis vahe on lümfoidsel ja müeloidsel leukeemial?
Mõlema leukeemia vormi puhul on tegemist kontrolli alt väljunud valgete vereliblede paljunemise ja kuhjumisega. Lümfoidse leukeemia puhul on hakanud kontrollimatult paljunema valged verelibled nimega lümfotsüüdid: B-rakud ja T-rakud. Lümfotsüütide ülesanne organismis on moodustada antikehasid tootvaid B-lümfotsüüte ja imuunsüsteemi reguleerivaid T-lümfotsüüte.
Müeloidse leukeemia puhul on hakanud paljunema monotsüüdid ja granulotsüüdid. Nende ülesanne organismis on hävitada võõrkehasid, näiteks baktereid. Kontrollimatult paljunedes hävitavad nad aga liiga palju võõrkehasid, organismist kaob tasakaal ning see on surmav.

Kuidas leukeemiat ära tunda?
Vähirakkude ehk muteerunud valgete vereliblete kontrollimatu paljunemise tõttu jääb punaste vereliblede osakaal väga väikeseks. Nii tekib enamikul patsientidest leukeemia tüübist hoolimata punaste vereliblede vaegus ehk aneemia. Tervete valgete vereliblede nappus ei lase kehal tõhusalt kõiksuguste infektsioonide ja bakterite vastu võidelda. Vereliistakute vähesuse tõttu on muhud, sinikad ja verejooksud kerged juhtuma.

Alguses väga raske märgata (eriti kroonilise leukeemia puhul, kui haigus võib areneda aastaid ilma vaevusi põhjustamata). Tavalisemad sümptomid on: väsimus, verejooksude, marrastuste ja sinikate kerge tekkimine, nõrkus, vähenenud füüsiline jaks, kaalulangus, luu- ja liigestevalud, kerge palavik, vastuvõtlikkus infektsioonidele ja nakkustele, suurenenud põrn, lümfisõlmed ja maks.

Leukeemiasse võivad haigestuda kõik, soost, vanusest, rahvusest ja jõukusest hoolimata. Leukeemia põhjused ei ole täpselt teada. Tihti seostatakse leukeemia teket radiatsiooniga, samas haigestuvad leukeemiasse sagedamini inimesed, kes kiirgusega kokku puutunud ei ole.